Tehisintellekt lubab teha riigi IT-arendused kiiremaks ja odavamaks. Riigi IT Keskuse (RIT) korraldatud Pilvepäeval arutlesid riigi IT-majade ja erasektori esindajad, kas see ka tegelikult nii on või kaalub tehisintellekti rakendamiseks kuluv raha, aeg ja halduskoormus üle kasu, mida lõppkasutaja ei pruugi kunagi kogeda.
Tehisintellekti rakendamisest räägitakse avaliku kontekstis viimasel ajal aina konkreetsemate numbritega. Näiteks näeb Eesti tehisintellekti tegevuskava ette, et avalikus sektoris kasutatavate AI-komponendiga lahenduste arv kasvab 2026. aastaks 130-lt 300-ni. Samal ajal on aga laiemaks kasutuselevõtuks veel mitmeid väljakutseid nii riigi- kui asutuste tasandil: alates riskide hindamisest ja vajalike kompetentside arendamisest kuni lahenduste skaleerimise ja nende mõju selge mõõtmiseni.
Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) tehisintellekti ja innovatsiooni talituse juhataja Markko Liutkevičiuse sõnul ei tasu tehisintellekti puhul keskenduda ainult sellele, kuidas mõju mõõta, vaid esmalt sellele, mida üldse mõõta. „Tehisaru kasutegurile tuleb mõelda juba projekti elluviimisel. Lahendus võib olla väga täpne, aga kui kasutajad seda üles ei leia või kasutama ei hakka, siis kasu ei teki,“ rõhutas ta.
Liutkevičiuse sõnul on aastate jooksul riik loonud palju e-teenuseid, mis toimivad hästi, kuid samas ei pruugi inimene teada, kust vajalikku teenust otsida või mis asutuse poole pöörduda. Seetõttu peab TI-arenduste puhul vaatama korraga kahte poolt: lahendus peab olema usaldusväärne, kuid jõudma ka lõppkasutajani.
Ühe näitena tõi Liutkevičius 2026. aasta mais alanud kaheaastase pilootprojekti Aruait, mis on Riigikantselei rahastatud innovatsiooniprojekti, ja mille eesmärk on vähendada vajadust eraldi riigiportaalide ehitamiseks. „Selle eesmärk on luua avalikule sektorile suveräänne halduskiht TI-assistentide kasutamiseks – sarnaselt sellele, nagu täna on olemas X-tee või elektrooniline autentimine,“ selgitas ta.
Oodata või katsetada?
RIT-i avalike pilvede teenusejuhi ja Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) baasteenuste valdkonna arhitekti Siim Vene sõnul jõuab tehisintellekti rakendamisest sündiv kasu riigini vahel kaudselt, näiteks IT-hangete kaudu.
„Kuigi aeg-ajalt püsib arusaam, et riigi IT-majad soovivad kõike ise arendada ega kaasa piisavalt erasektorit, ostetakse tegelikult suur osa arendustööst erasektorist,“ ütles Vene.
SMIT on tema sõnul oma hankeprotsesse ümber kujundamas nii, et erasektori partnerid saaksid TI-tööriistu kasutades töötada tõhusamalt. „Esimesed näited on olemas: tulemuspõhised hanked on olnud meil 5–10 korda odavamad,“ märkis Vene. Tema sõnul võib TI mõju jõuda maksumaksjani ringiga: kui arendaja teeb sama töö kiiremini ja soodsamalt, saab riik teenuse odavamalt.
Nortali esindaja Priit Liivak lisas, et mõnel juhul ei seisne tehisaru väärtus otseses kokkuhoius. „Tehisaru kasutamine võib vahel olla ka väärtuspõhine investeering,“ sõnas ta.
Näiteks tõi Liivak riigi lahenduse Valdur, mis aitab märgata töökuulutustes võimalikke sobimatuid või diskrimineerivaid sõnastusi. Kui töökuulutuste kvaliteet paraneb ja eri taustaga kandidaatide kohtlemine muutub õiglasemaks, on tema sõnul avalik kasu olemas, ehkki seda on keerulisem täpselt mõõta.
Kui tehisaru kasutegurit on raske hinnata, võib avalikus sektoris tekkida kiusatus oodata, kuni tehnoloogia on küpsem, täpsem ja töökindlam. Vene ootamist mõistlikuks ei pea. „Õhinapõhisus on innovatsiooni väetis,“ märkis ta. Tema sõnul ei pruugi tehisaru ootamise ajal iseenesest küpsemaks saada, sest kui oodata hetke, mil saaks justkui poest osta sajaprotsendilise kindlusega töötava keelemudeli, tähendaks ese avaliku sektori jaoks ka loobumist väärtuslikust õppimisest.
Kokkuhoid algab ühistest lahendustest
Eksperdid usuvad, et avalikus sektoris sõltub TI kuluefektiivsus suuresti sellest, kas riik suudab vältida olukorda, kus iga ministeerium või amet arendab sama tüüpi probleemi lahendamiseks omaette tööriista.
Liutkevičiuse sõnul peaks ka konkreetse vajaduse jaoks loodud pilootprojekti algusest peale kavandama nii, et seda saaks hiljem kasutada laiemalt. „Kui luua pilootprojekt kindlale probleemile, tuleb seda kohe kavandada nii, et see ei jääks käsitlema ainult seda konkreetset probleemvaldkonda, vaid sobituks ka teistesse.”
Sama loogika kehtib tema sõnul ka TI-assistentidel põhinevate teenuste puhul. Iga asutus ei peaks uue vajaduse tekkides tellima eraldi portaali või e-teenust, sest kasutada saaks olemasolevaid komponente.
Sellise lähenemise näiteks toodi arutelus RIA arendatav Bürokratt. Kodaniku jaoks on see virtuaalne assistent, mis aitab leida infot avalike teenuste kohta ning suunab vajaduse korral vestluse edasi klienditeenindajale. Avaliku sektori asutuse jaoks tähendab aga Bürokratt valmis platvormi, mida saab kasutusele võtta ilma, et iga amet peaks endale nullist eraldi juturoboti tellima.
Liutkevičiuse sõnul toob selline lähenemine ka olulise kuluvõidu kogu riigile. Näiteks võib eraldi juturoboti arendamine tähendada umbes 750 arendustundi. Samuti on ta näinud hankeid, kus sarnase lahenduse tellimine oleks maksnud ligikaudu 150 000 eurot. Bürokrati kasutuselevõtt on asutusele märksa odavam: umbes 150 eurot kuus, millele lisandub keelemudeli kulu suurusjärgus 300 eurot.
„Kui need klotsid on olemas, saab avalik asutus nende abil teenuseid luua. Efektiivsus tuleb sellest, et iga kord ei pea tellima uut portaali või eraldi e-teenuse arendust, sest TI-assistent saab osa protsessist inimese eest ära teha,“ ütles Liutkevičius. Sellisel juhul aitaks TI vähendada erilahenduste hulka, hoida kokku arendusraha ja viia kasutaja kiiremini õige teenuseni.
Ekspertide hinnangul ei seisne tehisintellekti tegelik väärtus selles, kas riik suudab need skaleerida ja ühiseks standardiks muuta. Vastasel juhul on oht, et tehnoloogia lisab süsteemile uusi kulukohti ja dubleerivaid lahendusi, mitte ei kiirenda teenuste pakkumist. Oluline on, et see ei muudaks süsteemi keerulisemaks ja kallimaks, vaid päriselt nii riigi kui ka inimeste vaates kiiremaks.
Sündmust Pilvepäev kaasrahastati Euroopa Liidu perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika fondidest, mille eesmärk on digiriigi alusbaasi kindlustamine, arenguhüpete kiirendamine ja küberruumi turvalisuse suurendamine.
